Avatud 
T-R 12-17; L 11-16
Sissepääs TASUTA

Estonia pst 11,
10141 Tallinn

Näita/peida menüü

Näitus „Ehterahad“ Eesti Rahva Muuseumi kogude põhjal

31.05.2019

Näitus „Ehterahad“ Eesti Rahva Muuseumi kogude põhjal, 7. juuni kuni 31. august 2019

Eesti Panga 100. aastapäeva näitusesarja neljas näitus on pühendatud Eesti laulupeole ja selle lahutamatuks osaks kujunenud rahvariietele. Rahvuslikes ehetes on rahad muutunud käibevahendist iluasjaks ja naiste jõukuse näitajaks.

Juba 16. ja 17. sajandil hakkasid levima nn kannaga rahad Põhja-Eesti naiste ehetena. Kannaga rahaks kutsuti hõberaha, mille serva külge oli joodetud metallaas ehk „sang“ või „kand“.

Õige pea hakati ehetes kasutatavaid münte suurendama ja lihtsatest kannaga rahadest arenesid välja kodarrahad, mida kaunistas hõbeplekist välja lõigatud, rattakodaraid meenutav serv. See on Eestile ainuomane ehe, mida mujal maailmas ei tunta.

Eriti huvitavad on nn pseudomüntidega kodarrahad, mida valmistasid kullassepad Pärnus, Lihulas ja Viljandis. Pseudoraha ühele küljele graveeriti sageli „valitseja“ portree ja teisele küljele vapp või rist.

Näitusel on muu hulgas eksponeeritud Lihulas kullassepana tegutsenud Johann Friedrich Baumanni (1815–1890) kodarrahad, mis on äratuntavad nii meistrimärgi kui ka müntidele graveeritud motiivide – tugeva lõuapartii ja kergelt kongus ninaga matroonide järgi. Kõige enam kanti tema valmistatud kodarrahasid Lihula kihelkonnas ja selle naabruses.

Huvipakkuvad on ka Pärnus aastatel 1808–1862 kullassepana tegutsenud Magnus Wilhelm Brackmanni töökojas valminud kodarrahad – omapärase tehnika ja stiiliga pseudomündid, millel kujutatud pisut püstise ninaga tegelased imiteerivad ilmselt Preisi kuningat Friedrich II või Vene tsaari Peeter I.

Aastatel 1832–1863 Viljandis tegutsenud kullassepp Wilhelm Adam Trühli kodarrahad mõjuvad kahe läänepoolse meistri kõrval haprana. Ehete läbimõõt on tagasihoidlik ja teada ei ole ühtegi topeltkodaratega raha. Selle põhjuseks on kindlasti Viljandi kaugus Läänemaast, kus kodarrahad olid eriti populaarsed. Trühl on mündiimitatsioonil kujutanud piibuga taate, nokatsmütsiga noormehi või nägusaid neiusid. Ainult paar korda on kujutatud ilmselt kuningliku päritoluga isikut.

Kõige suursugusemad ja uhkemad on Setu rahakeed. Vanemad setu kaelakeed olid „helmekõrd“ ja „lehekõrd“ –  krõllidest ja lehekujuliste ripatsitega keed. 19. sajandi teisel poolel tulid nende asemele mitmesugused Tsaari-Venemaa müntidega keed. Setude eripäraks võib pidada seda, et keesid kanti enamasti nii, et müntidel jäi nähtavale tagumine ehk tsaari kotkaga külg.

Setu traditsioonilises ühiskonnas oli hõbeehetel tähtis osa sündi, abiellumist ja surma tähistavates üleminekurituaalides. Kantavate ehete hulk muutus naise vanusega. Kõige rikkalikumalt ehtisid end keedega mõrsjad ja sünnitusealised abielunaised. Suurt sõlge, keesid, kõrvarõngaid, sõrmuseid ja käevõrusid sisaldav ehtekomplekt võis kaaluda 3–5 kilo. Väga olulised olid keede küljes olevad ripatsid ja rahad, mis kõndides ja tantsides kõlisesid.

20. sajandi alguses hakati kandma uut tüüpi hõbemüntidest keesid („rahanõ kõrd“ või „rahadsõ“), kus mündid kinnitati kahe ketirea vahele. Ühes kees võis olla mitu sellist keede vahele kinnitatud mündirida ja münte üle 350. Lisaks hakati Eesti Vabariigi ajal keesid üle kuldama. Tänapäeval peetakse setu ehete puhul pigem oluliseks nende rohkust ja ilu ning ehete kandmisel ei arvestata enam naise vanusega. Nii kannavad laulu- ja folklooriansamblite liikmed sõltumata east sageli väga rikkalikku ehtekomplekti.

Vanimad mündid, mida ehterahadel on kasutatud, ulatuvad isegi 16. ja 17. sajandisse – ehetel on näeme nt Poola-Leedu 6-krossist münti (1599) või Saksa-Rooma taalreid (1627, 1695).

Ehterahad olid populaarsed ka väliseestlaste hulgas. Ehteid valmistati põgenemisel kaasavõetud Eesti Vabariigi müntidest, aga ka asukohariigi rahadest. Näitusel saab näha Kanadas valmistatud Eesti Vabariigi müntidest kaelakeed. Pagulaseestlaste jaoks oli kaotatud kodumaa müntide kasutamine ehetes sümboolse tähendusega.

Setu keed, kannaga ja kodaratega rahad on leidnud kindla koha ka tänapäevase piduliku riietuse juures. Oma külluslikkuse ja hõbedase säraga on nad silmapaistvad, pakkudes nii silmailu kui ka võimalust rõhutada rahvuslikku eripära ilma terviklikku rahvarõivakomplekti kandmata.

Eksponeeritud ehete seas on ühe tallinlanna kaelakee, mille ta soetas 1930. aastatel koos Vigala rahvariietega ja mida kandis 1938. aasta laulupeol. Tema foto ilmus ajakirja „Nädal Pildis“ esikaanel. Tema tütar kandis neid rõivaid ja ehteid 1953. aastal abiellumisel ja 1999. aastal Eesti Vabariigi presidendi vastuvõtul.


Näituse koostaja: Riina Reinvelt, Eesti Rahva Muuseum
Kujundaja: Krista Lepland, OÜ Laika, Belka ja Strelka
Meeskond: Tiit Sibul, Karl-Erik Hiiemaa, Eesti Rahva Muuseum
Maie Uustalu, Siiri Ries, Kaja Kährik, Eesti Panga muuseum

Fotod: Eesti Rahva Muuseumi fotokogu

Jaga: